Pole kahtlust - maandumas on Tont.
Noormees on taas esinduslikus ülikonnas - persetnäinud dressipüksid ja igavene pusa, mille krooniks tuules lehviv juuksesalk, kuulus vabaduse tukk.
Kaasas on tal mõistagi kohalik rahvusjook - igihaljas Tondi koduõlu. Kesvamärjuke, mis on maitselt pehme ja kodune kui äsjapöetud lambanahk, mõjult aga salakaval ja ootamatu kui kohalik konstaabel.
Olles kuulanud ära poole tunni jagu kolmekümne aasta taguseid nalju ja pajatusi, palutakse tuua anum, jagamaks noorte kolleegidega eluvett, mis niidab paremini kui vaese mehe niiduk. Mörkö ja Puuko on kogenud joogi toimet vaid korra. See oli piisav, meenutamaks seda hea sõnaga ka kaks suve hiljem.
Jääb üle vaid loota, et koduõlu on valminud ka selleks suveks ning on endiselt sama mahe ja vedel, kui ennemuistsel aal.
Las jääda kõik, mis hea, ei siis lõpe ka laulud eal...
Fotol seltsimees Tont (üleval paremal) vabast Ameerikast saabunud diplomaatilistele väliskülalistele oma kurikuulsat ülesoolatud grõllšašlõkki pakkumas.
No comments:
Post a Comment